Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone etik

Töötasin aastatel 1980-84 Kultuurimälestiste Riiklikus Projekteerimise Instituudi Tallinna  ( esimeses) osakonnas. Arhitekti magistri diplomi sain 1982.a. ehk pool KRPI ajast olin tööl üliõpilasena, kes tahtis erialaseid töökogemusi. Tähtsusetu ei olnud ka lisaraha teenimine elamiseks, sest 18 aastasena elasin juba vanematest eraldi . Nad said vabaks perepoja toitmise, riietamise ja peavarju pakkumise kohustusest.  Erinevalt praegusaja kommetest, ei tulnud mulle kordagi pähe mõtet venitada kümne või enam aastaga vanematekodunt lahkumisega. Tahtsin saada iseseisvaks ja ise näha vaeva ja valu oma elu üleehitamisega. Ja ma ei kahetse..

Kahjuks ei suuda ma enam täpselt meenutada aastat, millal see töö mulle usaldati. Pakun aastaks 1981, tegelikult võis toimuda see ka aasta või kaks hiljem.  Põhjus selleks järgmine:

Etiku projekteerimise eelduseks oli veendumus, et keskaegsel hoonel oli algselt etik, mis tolleks hetkeks hävinud.  Pidasin iseenesest mõistetavaks kohustuslikku uurimistööd arhiivis ja väliuuringuid kohapeal – leida vundamendi jäänused ja ehitusjäljed seintel. Tegin seda tööd hea meele ja suure huviga. Selline “hingeline seisund” eeldas aga minult teatud küpsusastet, mis ei taha hästi kokku sobida äsja tööle tulnud noorarhitekti tüübiga vaid eeldas juba teatud töökogemust. See fakt liigutaks etiku projekteerimise pigem hiljemaks kui varemaks.

Suur Gildi hoone etik, mõõtmetelt väike, kuid tähenduselt suur. Lahendus tuli kooskõlastada laia ringi inimestega. Nii tulidki minu ellu inimesed, keda meenutan ajas aina kasvava huviga. Arhitekt Teddy Böckler, kunstiajaloolane Mai Lumiste, arhitektuuriajaloolane Rasmus Kangropool jt.  Nüüd mõistan, et olin töötanud koos oma aja silmapaistvate spetsialistidega. 

Ehkki oli tegemist Tallinna Vanalinna ühe esindushoonega, ei meenu mulle etiku projekteerimisega ühtki tõsisemat konflikti, vaidlust või katsumust. Lahendus sündis justkui iseenesest, mis märk laiema ringi kooskõlastajate üksmeelest lahenduse suhtes.  Alateadvuses oli eeskujuks Noorsooteatri äsjavalminud etik, Lai 23, millest möödusime iga päev.  Noorsootetari etikukividel oli teatri sümboolikat, minu poolt jäi etikukivide pind tühjaks. Ei oska tänaseni öelda, oli see hea või halb. Tänaseks on Ajaloomuuseum oma “peremärgi” etikukividele raiunud.

Kahjuks ei ole minu käsutuses enam koopiat projektist, ega muudki jälge.