Kalevi Jahtklubi

Pirita tee 17, Tallinn

Pirita on olnud soositud suvituskoht sajandeid. Eriti hakkas Pirita populaarsust koguma 20. saj. alguses, siis hakati hoonestama Pirita jõe läänepoolset kallast, kuhu ehitati ka Karl Burmani 1911-12. aastatel projekteeritud Kalevi seltsimaja, mis aga hävines II maailmasõjas. Selle kohale projekteeris Peeter Tarvas, “Eesti projektis”, tõenäoliselt kollektiivis, 1949. aastal, Kalevi tellimusel uue seltsimaja – Jahtklubi.

Jahtklubi peahoone on kahekorruseline kelpkatusega puitmaja Pirita jõe kaldal, mis on galeriiga ühendatud kolmekorruselise torniga. Jõepoolsel küljel on ka suur terrass, mida piirab läänest madal paekivist müüritis. Hoone oli omas ajas üks modernistlikumaid, ehitatud funktsionalistlikus stiilis, mida tõestavad ümaraknad, puhtad seinapinnad ja tagasihoidlik masinaesteetikast lähtuv dekoor. Jahtklubi on valminud ajal, mil arhitektuuris püsis veel stalinismieelne ebaselgus ja arhitektidel oli võimalus oma projektides kasutada Eesti ajal populaarsust kogunud funktsionalismi ja esindustraditsionalistlikke võtteid, mis mõne aasta pärast tugeva kriitika alla sattusid. Funktsionalistlikult on kujundatud torni aknad, kus on nii lint- kui ka ümmargused illuminaatoraknad. Siin on arhitekt muuhulgas eeskujuks võtnud kümnend varem valminud Olev Siinmaa paljukiidetud Pärnu Rannahotelli. Ehitise põhiplaan on ebasümmeetriline (torni, veranda ja galerii tõttu), aga ruumide paigutus on suures osas sümmeetriline. Hoone jaguneb kaheks tiivaks. Merepoolses tiivas asuvad esimesel korrusel klubi saal koos veranda ja köögiruumidega ning teisel korrusel väiksem nõupidamisteruum. Pirita tee poolses osas asuvad nii esimesel kui ka teisel korrusel kontori-, riietus- ja klubiruumid. Peahoonel on madal paekivist sokkel ja madalakaldeline kelpkatus. Sokli idaküljel on nurgakivi, millel seisab tahutuna kiri – VSÜ Kalev Jahtklubi. Laudis on korrustel erinev – esimesel korrusel rõht- ja ülemisel püstlaudis. Hoonet liigendavad erineva suurusega uksed ja aknad. Kahte hooneosa ühendav galerii seisab õhulisust rõhutades postidel. Torni pääsebki galeriist ja Pirita tee poolselt küljelt. Peahoonet ilmestavad ka terass ja rõdu. Oluline element on läbi kahe korruse ulatuv suure aknapinnaga vestibüül, mis avaneb jõele.  Algsest kujundusest on säilinud teisel korrusel asuv suure tõenäosusega Peeter Tarvase enda projekteeritud laud koos toolidega. Hoone algne värvilahendus nägi ette esimesel korrusel heledaks värvitud ja ülakorrusel tumedat laudist ning valgeid detailiosi (aknaraamistused jms). Interjööris on aastate jooksul remontide käigus kadunud algne ilme, kuid väliselt ja mahuliselt on vähe muutusi toimunud.

1987 a. tellis Kalevi Jahtklubi, kommodoori Sven Kochbergi isikus, renoveerimisprojekti äsja Eesti Riikliku Kunstiinstituudi juurde loodud üliõpilaste projekteerimisbüroolt. Projekti teostas arhitekt Enn Laansoo.  büroo ainukene töötaja. Tõenäoliseks põhjuseks, miks  projekt telliti üliõpilasbüroolt, oli arhitekt Peeter Tarvas, kes oli tol ajal Kunstiinstituudi prorektor ja büroo toetaja. 1988-89a toimunud suureulatusliku remondi käigus tehti muudatusi ruumide siseplaneeringus ja ehitati tornile kõrgendus ja metallist kandekonstruktsioon, marsiväljaku sillutisele tuulekell. Sisekujundusega tegeles jahtklubi liige sisearhitekt Juta Lember.

90ndate lõpupoole koostas jahtklubi liige Enn Laansoo, vabatahtliku tööna uue abihoone projekti, mis ka ehitati.

$4ERKI1987

Jahtklubi

Eesti Riikliku Kunstiinstituudi Üliõpilaste projekteerimisbüroo 1987

arh. E.Laansoo, sisearhitekt Juta Lember

1998-89

1987a. renoveerimisprojektist

1987 algab Nõukogude Liidus perestroika, asutatakse Loomeliitude kultuurinõukogu, sünnib IME – ettepanek kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele. Tänavad täituvad vahvli ja suhkruvati müüjatega, hoo saab sisse Kadaka turg. Uuenduste tuultega peavad kohale jõudma võimalused ka arhitektidele. Nagu läänes erabürood? Tol ajal ma ei teadnud, et selle unistuse täitumist tuleb oodata veel neli aastat. 1987a ajastu vaim propageeris ühiskondlikku omanduse ja isikliku initsiatiivi koostööd. Tegin ettepaneku Eesti Riiklikule Kunstiinstituudile asutada arhitektuuriteaduskonna juurde üliõpilaste projekteerimisbüroo.  Ideega tulid kaasa rektor Jaan Vares, prorektor Peeter Tarvas,  arhitektuurikateedri juhataja Helmut Oruvee, ehituskateedri juhataja Jaan Rohusaar, komsomoli sekretär Indrek Samussenko, ehk teadlik oli kogu Kunstiinstituudi juhtkond. Büroo käivitus, töötajaid ainukesena mina, suurem (võimalik, et ainuke, pean uurima?) projekt – Kalevi jahtklubi renoveerimisprojekt. Kust selline tellimus ilma ajaloota büroole sülle kukkus – kahtlustan, et Peeter Tarvase soovitusel. Kahjuks vastuseta see küsimus jääbki, sest minul polnud oidu sellele tol hetkel mõelda, mingit juttu tellimise põhjustest ei teinud ei Peeter Tarvas ise ega ka tellija, kommodoor Sven Kochberg.

Projekti koostamisega olin omapead, vastupidi väär arvamusele, et Peeter Tarvas mind aktiivselt juhendas. Põhjus lihtne, Peeter Tarvas suri 23.märtsil 1987, praktiliselt kohe pärast töö algust. Lisaks, mõelda, et Peeter Tarvas, 7o aastase seeniorina viitsinuks taas ninapidi  projekteerimises sees olla on ka ebatõenäoline, sest selles eas on ammu selge tõsiasi, et elus on muudki peale töö. Meenutan meie omavahelisi kohtumisi – tema eriline naeruilme ja pigem napp jutt, ei meenu midagi jahtklubi projekteerimisega seostuvat. Nüüd, rohkem kui kolmkümmend aastat hiljem, tundub see tema olek toetavat minu viimast väidet.

Aga see juhendamise või mitte juhendamise jutt ei vähenda Peeter Tarvase  poolt loodud Kalevi jahtklubihoone arhitektuuri väärtust minu silmis. Vaatan ajaloolist fotot vastvalminud jahtklubi loodefassaadist ja imestan, kui harmooniline, rahulik hoone. Justkui vihje enne sõjaaegsest kõrgest elukvaliteedist. Nõukogude võim, Stalini kultus, repressioonid on selle hoone kõrval nagu nähtused teiselt planeedilt. Kui lisan juurde minu väga isiklikud suhted Pirita silla ümbruse ja Kalevi jahtklubiga üldisemalt ( loe Regati Maja Ärikeskus ) ja nooremas eas minu lugematud õhkamised  “kui ilus! Kui oleks endalgi selline kodu..” möödudes Peeter Tarvase enda kodumajast Maarjamäel, Kose 10. Siis tahan väita, et  minu jaoks oli juba 1987 aastal iseenesest mõistetav pieteeditunne jahtklubi hoone arhitektuuri vastu. Mulle ei tulnud kordagi pähe  “päästa vanamoeline lagunev maja oma geniaalsete uute ja paremate arhitektuursete lahendustega”, mis noorele ja maailmavallutajale arhitekti hingele pigem omane olnuks.

Aga on võimalik ka Peeter Tarvase poolt “peene vandenõu” minu vastu, mis seletaks selle saladusliku naeratuse saladuse. See oleks targa mehe kaval plaan kuidas juhtida mind tegutsema “soovitud vaimus”, ilma et mina arugi sain. Nimelt mul oli kasutada algse projekti jooniste koopiad, kuni uste ja akende spetsifikatsioonini.  Kujutame ette, et Peeter Tarvas helistas üle ühe tänava asunud majja, mõnele Eesti Projektis töötavale tuttavale ja korraldas algse projekti joonistest koopiate tegemise. Tegelikkuses oli algsetest joonistest väga suur abi. Panin puhta kalka (pooleldi läbipaistev paber) algsele joonisele ja kohe hakkaski uus lahendus end ilmutama, tushipliiatsiga, joon-joone haaval. Nii see algsele ideele allutatud lahendus sündiski.

Aga sellel meetodiga kaasnes ka probleem. Nimelt ehituse ajal mingit ehitusjärelvalvet ei toimunud, polnud kombeks. Proosalistel põhjustel ei saanud ehitusel käia ka Peeter Tarvas. Seega tellija tegutses ehitades omapäid. Ütleme, et välja tulnud värvilahendus on  minu silmale võõristav. Aastaid hiljem tulin jahtklubisse uudishimutsema ja ääri veeri Sven Kochbergilt uurima, et kuidas ehituse lõpptulemus, kas kõik hästi? Sven väitis heatujuliselt, et kõik korras. Mulle see meeldis ja mõjus rahustvana kuni…. Sven hakkas kirjeldama ruumide möbleerimist teise korruse akende kaudu, põhjusel, et kabinettide uksed olid liiga kitsad.  Ehmatasin tõeliselt. Täna mõtlen, et see võiks olla üks tööalane jutt, millest tahaks Peeter Tarvasega rääkida, kui kohtume ükskord igaviku avarustes. Mina kopeerisin uste spetsi üks ühele….! Kas tegin vea?

Loading...