Tõenäoliselt 1964 aastal ühel soojal päikesepaistelisel päeval otsustab üksinda lasteaeda saadetud 6 aastane poiss, mis tol ajal oli tavaline praktika,  just lasteaia välisukse taga, et täna pole lasteaia päev ja õigem on minna ema töö juurde. Poisi ema töötas Pirita restoranis, vist lao juhatajana. See lasteaed, Tallinna Mürakaru Lasteaed V.Reinmanni tänaval,  on veel tänagi töötav ja sealt ema juurde oli jalgsi ca 6 km. Mis väikese poisi peas mõeldud sai ka tehtud! Tee esimesel veerandil jäi poisile ette kodune leivapood. Raske öelda kuidas või mille eest aga järgneva rannatee ajal näsis see poiss värsket, imeliselt lõhnavat saia. Algul, uuristades näpuga saia kontsa ühe augu ja nokkides maitsvat saia sisu, hiljem rebides koorikut ja nautides selle hõrku krõbedust. Enne Tallinna Olümpiamänge 1980.a. ei viinud Piritale laia rannateed vaid kitsam ja hõreda liiklustihedusega rannatee, promenaadiks nimetada liiga palju. Piir tee ja mere vahel oli pigem mõtteline. Ema poole liikuv poiss kõndis kord kõnniteel, kord laveeris kivilt-kivile hüpates veepiiril. Mingit tänapäeva mõistes stressi poisil ei olnud, ei olnud süümepiinu lasteaeda mitteminemise pärast, ei kiirustanud teda aeg ega kohustused. Ta ei teadnud too rännak ja need hetked kinnistuvad poisi ellu jäädavalt. Minek ema juurde kulminatsiooniks sai poisile hetk, kui ta jõudis Pirita sillale ja oli jäänud veel paar sammu valge majani, kus töötas tema ema. Ühtäkki märkas poiss restorani maja eest vasakult suurele teele liikuvat tumerohelise kastiga veoautot. Veoauto kabiini aknast vaatas tema poole valges kitlis naine, kes oli märganud sillal liikuvat poissi. Ema ja poeg tundsid teineteise ära. Poisile suur rõõm, emale suur üllatus. Edasi on poisi mälestuste pildijada justkui läbi lõigatud ja tuleb loogiliselt tuletada mis edasi toimus. Ema leidis poja, ei kärkinud ega riielnud, võib olla noomis, viis enda juurde kabinetti ja poisile toodi restorani seljanka koorega ( eriline supi hit kogu nõukogude aja). See päev on üks päikesepaisteline mälestus igatsusest oma ema järgi. Selliseid helgeid ema mälestusi ei olnud poisile kahjuks palju antud, sest viis aastat hiljem seisis ta juba oma noorema vennaga ema kirstu ees, kellele eluaastate piiriks jäi 31. See poiss olin mina….
Ligi kuuskümmend aastat hiljem jutustasin selle loo oma täiskasvanud tütrele, kellel aastaid juba rohkem rohkem kui tema vanaemal. Selgus, et tema elu esimene töökoht oli samas Regati Maja ärikeskuses ja näitas jõepoolse fasaadi teise korruse akendele, kus poisi ajal oli restorani saal.
Olen sõitnud-käinud lugematuid kordi üle silla, lapsena bussiga, täiskasvanuna oma autoga, kord poisi mängumaadele, suvilasse, ema hauale, koju. Sillalt avanevad vaated käivitavad poisile motoorselt mälestused.
Regati Maja vastas, teisel pool jõge on Kalevi jahtklubi hoone, mille renoveerimisprojekti ma 1987 aastal koostasin ja mille järgi maja renoveeriti. Juba tol ajal unistasin ma kaugetel meredel seilamisest ja vabadusest, mis jäi mere silmapiiri taga. Pirital oli minu puitjahi kodusadam.
Linnapoolsel kaldal, sillast paremat kätt on koht, kus juba suurema poisina püüdsin terve päeva kala, saades saagiks ainult ühe väikese viidika. Koju jõudes praadisin selle ära ning olin enesele uhke, et kalast jätkub maitsmist kogu viie liikmelisele perele.
Pirita sillast paremale vastas kaldale jäävad Pirita kloostri varemed, kus noore poisina palju ronitud ning mõtiskletud minevikust, millest hiljem kasvas armastus Aja Loo vastu.

Avastan, et Pirita sild on koht siin ilmas, kus koondub kokku eriliselt palju sündmusi ühe inimese elus. Selliseid, mis mis mõjutanud tema tundeid, arusaamu ja käitumist kogu eluks…