Tallinna õnnepalee peaukse detailid - lipuhoidjad, vaasid, kell

Töötasin alates 1980 aastast Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimise Instituudis arhitektina, ülikool oli veel lõpetamata, teenisin üliõpilasena elamiseks lisaraha ja olin huvitatud igasugusest töökogemusest arhitektina.

Samal ajal planeeriti Tallinna Perekonnaseisuameti ümberkolimist Pärnu mnt.7 ruumidest, mis olid jäänud vist kitsaks, uude kohta.  Minu enda abielu registreerimine 9.detsembril 1980.a. toimus veel sealsetes ruumides. Ameti kolimisele ei osanud tol hetkel mõelda. Ameti uueks asukohaks valiti Luhteri villa, Pärnu mnt 67, mis minu silmis alati olnud väga ilus maja. Lapsena trammiga vanaema juurde sõites haaras see villa ikka endale tähelepanu ja sünnitas nostalgilisi tundeid “vanadest headest aegadest”, mis oli kontrastne ajaga, milles tol ajal elasin. Julgen väita, et Lutheri villa, tänane Õnnepalee, on hoone, mida tallinlasel võimatu mitte märgata.

Ja siis usaldati mulle, noorele arhitektile ülesanne disainida Lutheri villale,  peafassaadile vaasid, lipuhoidja ja peaukse kohal olevasse ovaali midagi (minul tuli välja kell). Ülesande edastas mulle osakonna peaarhitekt Teddy Böckler, tuntud kui Tallinna raekoja restaureerimise arhitekt. Tema eriline hääl kumab tänaseni minu kõrvades, tema “eesti aja” käitumismaneer sunnib kõhtu sisse tõmbama ja püüdlema saada paremaks. Ühesõnaga – olin tööst väga innustunud ja proovisin teha oma parima. 

Minu tööst realiseeriti ainult lipuhoidjad. Võimalik, et kaks vaasi ja kell “pross ovaalis” jäid maksumuse tõttu realiseerimata. Natukene kahju, sest mul on jäänud lahendustest head mälestused. Aga võin ka disaini headuses eksida… 🙂 Projekt oli käsitsitöö, pliiats, paber, tussjoonis, zilettiparandused – tüüpiline tollel ajal. Originaaljoonised ja projekti koopiad leitavad tõenäoliselt KRPI arhiivis. Kus KRPI arhiiv – seda küll ei tea. Üks eksemplar projektist peaks olemas ka Tallinna arhiivis.